Ma ei ole tõenäoliselt esimene kes selle üle on mõelnud ega viimane kes sellest räägib. Aga ausalt öeldes olen ma sügavalt üllatanud… Kõige ehtsam sitajastu. Me elame sellel fufli ajastul, milleni on meid viinud marketing.
Ma ei väsi kordamast : me elame totaalse fufli ajastul ja ma olen selles sügaval veendunud.
Me oleme kõik massitoodangu ohvrid, efektiivse turunduse, nüüdse mänendzeeringu pettuste kergeusklikud kannatajd.
Veel XX sajandi keskpaiku tehti autosid, motorattaid, pesumasinaid jne, tehnikat arvestusega pikaks eksploatatsiooni ajaks, jutt käib aastakümnetest!
Minu ema ostes 1980 aastal pesumasinat RIGA, plaanis päraandada seda mulle pulmadeks. Lisan asja juurde, et ka mina olen 1980 aastal sündinud.
Täna, kurat-võttaks on kõik teisiti. Minu suureks rõõmuks ei esinenud tollel ajal mõistet “programeeritud vananemine”. Aga täna päeval ei jõua veel tehnikaga harjuda, kui sul on juba uut vaja, paari aasta pärast.
Ma arvan, et Mercedese pea-korteris ei tulnud tollel ajal isegi mõttesse, et paigutada W123 või W124 tsilindri blokk mingi sugust sittast, mis laguneb laiali 20 tuhandese läbisõidu järel. Tollel ajal tehti mootorid “malmvannidest”.
Ja kellegil pea ei valutanud, et lendas jarjekordne pihusti, EGR klapp või tahmafilter on jalle umbes. Masinaid ehitati arvestusega, et esimesed “500 000 km” poleks vaja kapoti alla vaadata. Mingit sarkasmi selles jutus ei ole, võib tuua lõpputult näiteid ja erandeid siin ei ole.
Ka teised autotootjad ja mudelid saavutasid legendaarse staatuse vastupidavuse osas. Ja sõna otses mõttes vahetati ainult kuluosasid, piduriklotsid, õli, filter. Aga mis täna toimub…
Abikaasa ostis salongist uue NISSAN QASHKAI, 20 000 km läbisüidu järel lendasid lihtsalt kolvid. Täielik sitt. Arvan, et kui W124 20 000 km läbisõidu järel lendaksid kolvid, lendaksid MB tehases inseneride pead.
Tänapäeval on “programmeritud vananemine” kõikjal, ja mule see kohe mitte ei meeldi. Enda jaoks olen juba ammu tõmmanud paraleeli, on autod hinge jaoks, aga on ka lihtsalt liklusvahendid, nii öelda kulumaterialid.
Ma armastasin ja armastan 463 G-klassi, siis uut GLSi vaatan vaid utiliseerimise vaatenurgast, ja ei midagi enamat. Usun, et GLS on suurepärane sõitmiseks, seal on autopiloodid, madallennu reziimid. No ma hindan teda nagu supermarketikäru. Vaatan teda ja mul ei tekki mingit emotsiooni, – hingetu tükk sitta. Emotsioonideta sõiduvahend.
Aga W140-le ja W463-le G-klassile vaatamine paneb mu hinge laulma. Nendes autodes on hing, ja ma armastan neid kogu hingest.
Aga MBW140 ja TLC 80 on vastus sellele fufli ajastule!
Toomas Kuum
tmsauto.ee